Kas pean registreerima, kui müün ainult jälleemüüjatele?

Müümine edasimüüjatele ei muuda registreerimiskohustust

Kes müüb ainult edasimüüjatele, ei ole sellega automaatselt vabastatud registreerimisest tootjaregistris. Registreerimiskohustus puudutab nimelt osapoolte, kes toovad pakkematerjalid esmakordselt liikmesriigi turule, mitte küsimust, kes on lõppkäija. Kaubamärgi omanik, veebipood või importija, kes müüvad pakendatud tooteid hulgikauplejatele, jaotajatele või jaemüüjatele, toovad sellega pakkematerjalid esmakordselt ringluses ja kuuluvad põhimõtteliselt sama registreerimiskohustuse alla kui osapoolted, kes müüvad otse tarbijatele.

Mis erineb ainult B2B-müümisel, on kohustus määrata kindlaks volitatud esindaja riigis, kus ettevõttele puudub asutus. See kohustus on seotud kaugmüügiga lõppkasutajatele. Edasimüüja ei ole lõppkasutaja, seega B2B-müümine ise ei mõjuta seda konkreetset teed. See ei vähenda asjaolu, et pakkematerjalide tootjaregistri registreerimine selles riigis, kus pakkematerjalid esmalt tarnitakse, jääb siiski kehtima — ka siis, kui see tarne on ettevõttele ja mitte tarbijale.

Mida artikkel 44 ja registrid riigiti ütlevad

See järeldus tuleneb Verorduse (EL) 2025/40 artiklist 44, mis seob registreerimist pakkematerjalide esmakordselt turule toomisega liikmesriigis, sõltumata ostja olemusest; artikkel 45 reguleerib eraldi volitatud esindajat kaugmüügis lõppkasutajatele. Kuidas registreerimine praktikas toimib, erineb riigiti. Hollandis kehtib Verpacti puhul piir 50 000 kilogrammi pakkematerjali aastas Hollandi turul, mille puhul registreerimine praegu ei ole vajalik — see piir kaob eeldatavasti niipea, kui PPWR-i tootjaregister jõustub, viimasel juhul 12. augustil 2027. Saksamaal ei tunne LUCID mingit piiri: registreerimine on kohustuslik alates esimesest pakkematerjalidest, ka ainult edasimüüjatele müümisel. Belgia, Prantsusmaa ja Austria puhul ei ole rahvuslikke registreid selles punktis veel kontrollitud.