Millal on vaja volitatud esindajat teises ELi riigis?

Kaugmüügi korral riiki, kus te ei ole asutatud

Volitatud esindaja on vajalik niipea kui pakendatud tooted jõuavad lõppkasutajateni kaugmüügi kaudu — mõelge veebipoodlusele — ELi liikmesriigis, kus vastutav pool ise ei ole asutatud. See on Määruse (EL) 2025/40 artikli 45 tuum: kes sel viisil tarnib, määrab selles riigis kirjalikult esindaja, kes võtab üle määruse kohustused tarnija nimel.

See ei ole vabatahtlik valik käibe või koguse alusel: kohustus tuleneb asjaolust, et tarnitakse asutamata riiki, mitte mingist lävestikust. See tähendab ka, et volitatud esindaja võib olla vajalik riigis, kus riigi omne registreerimise lävestik pole veel saavutatud. Näide: kes jääb Hollandis Verpacti lävestikust 50 000 kg aastas väiksemaks, võib siiski vajada esindajat Saksamaal niipea kui seal kaugmüügi kaudu tarnitakse, sest Saksamaal puudub LUCIDis alumine piir — registreerimine kehtib sealt esimesest pakendist alates. Esindaja korraldab seejärel tavaliselt ka registreerimise selle riigi tootejate registris, mis on omaette eraldi kohustus.

Kus see määruses on: artikkel 45 ja 44

Määruse (EL) 2025/40 artikkel 45 sätestab kirjaliku volituse kohustuse volitatud esindajale kaugmüügi-olukordades, kus lõppkasutajatele müüakse mitte-asutamisriigis. See kohustus on eraldi, kuid seotud artikli 44 iga riigi registreerimiskohustusega: mittregistreeritud tootaja pakendeid ei tohi käidelda, ja volitatud esindaja on sageli see, kes korraldab selle registreerimise tarnija nimel. Kuna PPWR on määrus, kehtib artikkel 45 vahemisi ja võrdselt iga liikmesriigis — riikide registrid ja nende lävepakud on erinevad.